Oeh, ma sakin selles blogiasjas ikka väga jõhkralt. Aga noh, kuna Cloncurrys polnud korralikku netti, siis ma väga läpparit ei viitsinud lahti tehagi, et midagi kirjutada ja polnud ka nagu erilist isu, sest väga palju positiivset ei juhtunud. Proovin nüüd siis need viimased 3 kuud kokku võtta ühes väheke pikemas postituses ja räägin ka natuke tagamaadest, miks ma otsustasin teha seda, mida tegin.
Nõndaks, viimasest postitusest siis edasi minnes, tegin veel nädala tööd ja siis saabus esimene week off. Plaan oli tore: lendame Townsville'i, chillime seal nädala ja naudime pisikest puhkust ja tuleme autoga tagasi. Lend sinna oli juba omaette kaos, sest 1 kohalik kolleeg enne lendu sattus mingisse jamasse ühe poe omanikuga ja sai peaga näkku löögi, kuna käitus, nagu idioot. Peale esimest lendu, toimetati ta üldse lennuki pealt maha, kuna ta oli nii purjus ja vist häiriv teistele lendajatele. See oleks pidanud juba olema vist märk, et midagi head sellest nädalast ei tule. Kohale jõudes läks kahel teisel Eesti kolleegil koheselt lappama, ma otsustasin õnneks minna packerisse ära ja magama minna, sest mul oli juba selleks ajaks suht siiber kõigist ja kõigest. Teised kaks olid ühes teises packeris. Ülejäänud nädal polnud ka parem. Tegelikult, Magnetic Island oli terve selle nädala ainus positiivne kogemus! See oli tõsiselt lahe päev. Sain koaalat süles hoida, erinevaid roomajaid näppida ja niisama sai saarel chillitud. 100% soovitan sinna minna, kui Austraalias ja idakaldal oled! Aga ma ei viitsi väga sellest nädalast rohkem rääkida, sest see oli liiga jõhkralt stressirohke, tänu millele hakkasin ka uuesti suitsetama, pärast peaaegu kuud ilmaolekut. Oh well, ikka juhtub. Pärast rõvedat kahepäevast ajunu*si saime igatahes autoga tagasi, nagu plaanitud, kuigi vahepeal oli see variant juba väga suure kahtluse all, sest see kohalik kolleeg on täiesti katkine inimene ja koguaeg jutt muutus auto osas ja sealt ka see stress. Anyway, tagasi tööle. Mul viskas ühelhetkel sellest filtripressist kopa ette, sest see õnnetusehunnik ei tahtnud kuidagi töökorras olla ja ma palusin ennast labida peale lõplikult panna. Savi, sain vähemalt natuke füüsilist tööd teha ja stressi maandada sellega, mitte koguaeg närvis olla seal filtris. Sobis mulle väga hästi, päevad läksid ruttu ja oli natuke vaheldusrikkam töö ka, sest erinevates kohtades pidi tööd tegema ja polnud ainult tuim labidatöö (kuigi seda oli siiski päris palju). Aga kuna mul oli 4660$ väärtuses erinevaid koolitusi läbitud, siis tahtsin neid kasutada ka, sest filtris ei läinud neid ühtegi vaja. Endiselt suht mahavisatud raha, aga eks algse plaani järgi oleks neid kõiki vaja läinud, kui me oleks Lääne-Austraaliasse kaevandusse tööle jäänud, aga mis sellest enam. Suurem jant oli palga kätte saamisega, sest see koguaeg hilines ja sai mingite juppide kaupa vabaks nädalaks jne. Ehk siis veel lisastressi sellega, sest Eestis ka ju vaja arved maksta ja siin elada, seega ei saanud kuidagi inimese moodi elada.
Teisel vabal nädalal läksime jälle Townsville'i ja seekord autoga mõlemad otsad. Hea rahulik tripp, kuna mul pole lube, siis sain tagaistmel kulgeda ja õlut juua 😃 See nädal oli natuke rahulikum õnneks. Sain teada, et packerid pole ikka vapsee minu teema, sest koguaeg kellegagi pead-jalad koos elama pole päris mu vanusele inimesele enam nagu eriti puhkus, sest ma just vajan inimestest puhkust, mitte väsimusest vms. Ühel päeval käisime ka Airlie Beachil. See tundub vägagi chill koht samamoodi, selline paradiisike väike. Me muidugi läksime siis, kui terve päeva sadas. Ööbisime seal ühe öö Airbnb's, mis oli juhtumisi eestlase kodu. Väike Aussie, nagu ikka. Oleks pidanud tegelt terve nädala seal linnas olema, kuna Townsville oli juba esimese nädalaga nagunii suht läbi avastatud. Aga noh, kannatasin selle nädala ka ära ja tagasi tööle. Same-old-same 2 nädalat jälle ja uuesti Townsville. Seekord otsustasime, et võtame Airbnb terveks nädalaks kesklinnast eemale. Leidsime kena maja, hind ka normal, saab kisast-kärast eemal olla ja jalka MM-i vaadata ja reaalselt puhata. See muidugi õnnestus, aga et kõigepealt sinna saada, pidime TAASKORD mingi ilge kannatusteraja üle elama. Nii, kuna seekord meil autot polnud, millega minna, siis otsustasime bussi kasuks. 1.30 öösel peale tööd, 10h sõitu, 120$ piletihind. Tagasi pidime saama autoga, sest uued tööautod pidid saabuma nädala jooksul ja need pidi Cloncurrysse tagasi toimetama. Ühesõnaga, täiesti lollikindla ja soodsa plaanina tundus. Ilmselgelt nii ei läinud. Ootasime bussi õues tänaval umbes 2h. Kuskile helistada ei saa, kuna pole 24h infoliini. Vaatasin kodukalt siis trackeriga, aga see näitas, et buss mitu-mitusada kilomeetrit meid eemal alles ja polnud enam üldse kindel, kas see buss üldse sõidab või on tee peal ära surnud vms. Olude sunnil lõime käega ja mõtlesime hommikul uurida, et kas ja kuidas saab piletiraha tagasi või rendiauto või mida iganes. Rendiautot ei saanud, raha pole ka siiani tagasi saanud ja tagatipuks pidime järgmisesse linna sõitma (2 kolleegi õnneks olid autoga sinna minemas, seega viskasid meid ka ära), et siis sealt lennata. Lennupilet läks muidugi 650$ näkku. Täiesti ebareaalne! Olime närvis ilmselgelt, aga muud varianti polnud, sest Airbnb'l polnud ka rahatagastust enam nii lühikese teaandmisega... Lendasime kohale, chillisime siis nädala seal majas ilusti ära. Elasin kergemat sorti vaimse breakdown'i üle ja oligi aeg tagasi minna tööle. Ilmselgelt autod jäid hiljaks ja pidime tagasi ka lendama, seega jälle 220$ kenasti läinud. 1000$ ühesõnaga kokku transpordi peale ainult. Keskmise Eesti kuupalga pm raiskasin selle nädalaga ja ma ei pannud pidu ega midagi. Ebanormaalselt kiirelt kaob siin see raha. Tööle tagasi jõudes klikkis mu peas igatahes miski ja võtsin vastu otsuse, et ma enam ei suuda ja mulle aitab Austraaliast. Ja siin ma nüüd olen, taaskord Mandurah's. Tulin sõpradega hüvasti jätma ja ootan õhtut, kui astun Perthis lennukile ja olen reedel tagasi Eestis. Lõplikult. Miks? Las ma selgitan siis laiemalt kõike.
Kes ei tea, siis jäi minust Eestisse maha mu hässsssti hea ja kallis neiu, kes otsustas mind mitte koheselt pikalt saata, kui ma siia tulin. Austraalia on kurikuulus suhete hävitamises ja umbes 10-15% paaridest jäävad kokku, kes siis kas koos tulevad või kui üks peaks maha jääma. Õnneks mulle jõudis ka enne kohale, kui liiga hilja oleks olnud, et mida kuradit ma siin kõrbes teen, kui mul Eestis on õnn ja armastav inimene olemas? Ma küll sain oma ammuse unistuse teoks teha ja Aussies ära käia, oma võlgadest lahti saada ja ka natuke siin reisida, aga kui täiesti aus olla, siis ma oleks selle siiski pidanud mitu aastat tagasi ära tegema. Aga mul oli seda trippi vaja, et ma mõistaks lõpuks, et ei ole mõtet ennast igalpool välismaal tööd tehes ribadeks rabada, kui selle puhkuse ajal nagunii suht ruttu laiaks löön ja siis mingit tolku sellest pole. Muidugi on reisimine mulle väga suur kirg ja mida kauem kuskil olla, seda lahedam, aga ma olen vist juba liiga vana, et seda packeri elu siin Austraalias läbi teha terve aasta. Stressi liiga palju ja ma lihtsalt ei viitsi koguaeg mingit tööd otsida või kuskil farmis asumisel olla või kaevanduses või mis iganes. Eestis teenib küll vähem, aga samas on kõik vajalik olemas ja olen õnnelik ka, sest seal ei ole mingit veiderdamist ja jantimist iga asjaga. Lühidalt, ma valin õnne ja armastuse kodus, mitte raha siin Aussies. Alustan Eestis puhta lehega ja ei tõmble enam igalpool ringi. Õppisin siin enda kohta niipaljugi ja ei kavatse neid uusi teadmisi raisku lasta.
Vot tak. Selline oli siis minu Austraalia. Inimesed, kellega siin kohtusin, olid enamjaolt muidugi väga lahedad ja sain ka uusi sõpru, nii eestlasi kui austraallasi ja uus-meremaalasi ning naasen tagasi õnneliku inimesena 😊 Kahjuks küll quokkad jäävad nägemata, aga eks siis peab kunagi tulevikus turistina siia tagasi tulema ja siis käima ka Rottnest Islandil ära. Aga mis seal ikka, eks järgmise seikluse ajal kirjutan jälle miskit, missugune iganes see seiklus siis ka poleks!
Olge ilusad!💛
Wednesday, July 4, 2018
Wednesday, April 18, 2018
Everyday I'm shoveling...
Oy!
Life's good, võib öelda! Oleme nüüdseks siin kaevanduses nädala tööl olnud ja nüüdseks juba harjunud ka palavusega, tempoga, rutiiniga ja töö endaga. Töö ei ole otseselt väga raske ega keeruline, tuleb lihtsalt tähelepanelik olla. Okei, vahel tuleb ka pool päeva labidaga maurata, aga ausaltöeldes, pole ka see väga hull. Harjunud füüsilise tööga ka õnneks, kuigi sellise palavusega on see väheke kurnavam. Samas, siin ei eeldatagi, et sa lappad 12h järjest päikese käes, nagu segane. Hommikul öeldakse kohe, et jooge hästi palju vett ja hoidke ennast. Kui tunned, et oled väsinud, siis mine varju, puhka, joo ja siis vaata edasi, kuidas tempo valid. Põhimõtteliselt on neil siiski tarvis elus ja reipaid inimesi. Nii kohalikud kui ka eestlased, kes siin töötavad, on kõik väga lahedad, sõbralikud ja abivalmid. Ei Rootsis, Soomes ega Eestis pole ma sellist asja näinud, aga väga tervitatav. Nii, sai vist eelnevas postituses öeldud ka, et vasekaevandus on. Detailidesse on päris keeruline laskuda, sest päris täpselt ei tea ma veel isegi, mismoodi seda kõike kaevandatakse ja mis seal vahepeal toimub, aga mulle ja Jalmarile anti tööks siis viimase etapi tegemine ehk filtripressidega teeme tööd. "Slurry" (ehk siis mingi kontsentraat) jookseb ühtede plaatide vahele, seal pressitakse see kandilisteks vormideks ja siis liigub see edasi, kuhu vaja. Meie siis toimetame selle masinaga, mis pressib ja tegeleme kõige muuga, mis sellega kaasneb. Nagu öeldud, ei midagi keerulist ega rasket. Pigem peab endale tegevust otsima selleks ajaks, kui pressib, sest umbes 30-40 minutit võtab 1 tsükkel aega, aga eks siis jooskvalt tegeleb muude asjadega, mis vajavad aegajalt tähelepanu. Igatahes, huvitav ja päevad lendavad päris kiirelt mööda, sest pole niisama tühja tiksumist.
Nii, campist ka natuke, kus elame. Igalühel oma cabin, nagu mainisin juba. Süüa saab vääääääga korralikult. Hommikul ja õhtul siin campis ja lõuna saab ise endale kaasa võtta siit suurest valikust. Pole ammu niimoodi söönud (viimati Jaapanist tagasi sõites), aga peab, sest energiat vaja. Õnneks on värsket puuvilja, juurvilju ja muidu tervislikku toitu võimalik siin süüa igapäevaselt, ning need lihad on siin ka lihtsalt suurepärased. Jõusaal on ka siin täitsa olemas, saab tasuta trenni teha. Olen paar korda jooksnud seal lindi peal, aga kuna tööl on ka ikka omajagu tatsamist, siis jalad on päeva lõpuks ikka parajalt läbi. Aga ükshetk võtan ennast käsile ka ja hakkan stabiilselt seal käima, sest tatokatele on ruumi vaja tekitada. Õnneks on palju kolleege, kes seal käib, seega on lõbusam ja osatakse mind võhikut aidata ka.
Tak. Selline elu siis siin praegu. Eks peale töölt tulekut väga midagi teha ei jõuagi. Istume vahel väljas ja ajame niisama juttu paari õlle taga. Õnneks nii kohalikud kui eestlased saavad hästi läbi ja nalja saab alati. Põhimõtteliselt on nüüdseks rutiin tasapisi sisse tekkinud. Unega on muidugi see keeruline asi, et kell 4.30 äratus ja enne 10 õhtul väga magama ei jää. Ma muidugi miskipärast suudan väga edukalt terve päeva 6-tunnise unega ära händlida, aga muidugi mitte lõpmatuseni. 1 nädal veel jäänud ja siis on nädal vaba. Eks selleks ajaks olen ka juba targem, et mis peale hakata, aga ega endiselt pole miskit erilist plaanitud. Võib paar esimest korda ikka rahulikult ka olla ja puhata, mitte ei hakka kohe näpud püsti hulluks muutuma.
Ahjaa, final note - ma pole 13 päeva suitsu teinud. Mitte ühtegi. Täitsa uhke olen enda üle! 😊
Olge ilusad! 💛
Life's good, võib öelda! Oleme nüüdseks siin kaevanduses nädala tööl olnud ja nüüdseks juba harjunud ka palavusega, tempoga, rutiiniga ja töö endaga. Töö ei ole otseselt väga raske ega keeruline, tuleb lihtsalt tähelepanelik olla. Okei, vahel tuleb ka pool päeva labidaga maurata, aga ausaltöeldes, pole ka see väga hull. Harjunud füüsilise tööga ka õnneks, kuigi sellise palavusega on see väheke kurnavam. Samas, siin ei eeldatagi, et sa lappad 12h järjest päikese käes, nagu segane. Hommikul öeldakse kohe, et jooge hästi palju vett ja hoidke ennast. Kui tunned, et oled väsinud, siis mine varju, puhka, joo ja siis vaata edasi, kuidas tempo valid. Põhimõtteliselt on neil siiski tarvis elus ja reipaid inimesi. Nii kohalikud kui ka eestlased, kes siin töötavad, on kõik väga lahedad, sõbralikud ja abivalmid. Ei Rootsis, Soomes ega Eestis pole ma sellist asja näinud, aga väga tervitatav. Nii, sai vist eelnevas postituses öeldud ka, et vasekaevandus on. Detailidesse on päris keeruline laskuda, sest päris täpselt ei tea ma veel isegi, mismoodi seda kõike kaevandatakse ja mis seal vahepeal toimub, aga mulle ja Jalmarile anti tööks siis viimase etapi tegemine ehk filtripressidega teeme tööd. "Slurry" (ehk siis mingi kontsentraat) jookseb ühtede plaatide vahele, seal pressitakse see kandilisteks vormideks ja siis liigub see edasi, kuhu vaja. Meie siis toimetame selle masinaga, mis pressib ja tegeleme kõige muuga, mis sellega kaasneb. Nagu öeldud, ei midagi keerulist ega rasket. Pigem peab endale tegevust otsima selleks ajaks, kui pressib, sest umbes 30-40 minutit võtab 1 tsükkel aega, aga eks siis jooskvalt tegeleb muude asjadega, mis vajavad aegajalt tähelepanu. Igatahes, huvitav ja päevad lendavad päris kiirelt mööda, sest pole niisama tühja tiksumist.
Nii, campist ka natuke, kus elame. Igalühel oma cabin, nagu mainisin juba. Süüa saab vääääääga korralikult. Hommikul ja õhtul siin campis ja lõuna saab ise endale kaasa võtta siit suurest valikust. Pole ammu niimoodi söönud (viimati Jaapanist tagasi sõites), aga peab, sest energiat vaja. Õnneks on värsket puuvilja, juurvilju ja muidu tervislikku toitu võimalik siin süüa igapäevaselt, ning need lihad on siin ka lihtsalt suurepärased. Jõusaal on ka siin täitsa olemas, saab tasuta trenni teha. Olen paar korda jooksnud seal lindi peal, aga kuna tööl on ka ikka omajagu tatsamist, siis jalad on päeva lõpuks ikka parajalt läbi. Aga ükshetk võtan ennast käsile ka ja hakkan stabiilselt seal käima, sest tatokatele on ruumi vaja tekitada. Õnneks on palju kolleege, kes seal käib, seega on lõbusam ja osatakse mind võhikut aidata ka.
Tak. Selline elu siis siin praegu. Eks peale töölt tulekut väga midagi teha ei jõuagi. Istume vahel väljas ja ajame niisama juttu paari õlle taga. Õnneks nii kohalikud kui eestlased saavad hästi läbi ja nalja saab alati. Põhimõtteliselt on nüüdseks rutiin tasapisi sisse tekkinud. Unega on muidugi see keeruline asi, et kell 4.30 äratus ja enne 10 õhtul väga magama ei jää. Ma muidugi miskipärast suudan väga edukalt terve päeva 6-tunnise unega ära händlida, aga muidugi mitte lõpmatuseni. 1 nädal veel jäänud ja siis on nädal vaba. Eks selleks ajaks olen ka juba targem, et mis peale hakata, aga ega endiselt pole miskit erilist plaanitud. Võib paar esimest korda ikka rahulikult ka olla ja puhata, mitte ei hakka kohe näpud püsti hulluks muutuma.
Ahjaa, final note - ma pole 13 päeva suitsu teinud. Mitte ühtegi. Täitsa uhke olen enda üle! 😊
Olge ilusad! 💛
Tuesday, April 10, 2018
Viimase kuu update.
Oih, jälle olen ennast unustanud. Hea küll, väike vahekokkuvõte siis.
Viimati vist olin viimast päeva 30. Nüüdseks juba peaaegu terve kuu 31 olnud. Sünnipäev oli täitsa muhe, chillisime Tui ja Axeli hoovis ning ei korraldanud mingit suurt pidu. Ülejäänud nädal sai jälle koolitustel aega veedetud ja nädalavahetusel sai käidud Sirli, Isaac'i, Tui ja Axeliga Mandurah's CrabFestil. Sõin esimest korda krabi ka, väga maitses! Lisaks oli St. Patrick's Day samal päeval, seega sai pint Guinessi joodud ja hiljem "Cards Against Humanity" mängitud. Väga huumorirohke päev oli igatahes! 😁
Peale seda oli nädal vaba, ei teinud midagi erilist. Siis jälle 2 nädalat koolitusi. Mul on nüüdseks vist juba mingi 8 erinevat kvalifikatsiooni siin. Ja nüüdseks ongi koolitustega kõik vist ja oleme juba ka teiselpool Aussiet. Enne siia lendu sai veel ka Perthis natuke ringi avastatud. Axel ja Tui viisid meid kuskile mäkke, kus sai natuke kaljuronimist harrastatud (vabastiilis ilmselgelt) ja pärast seda sõitsime sellises kohas, nagu Zig Zag. Kes on tuttav Fast & Furious saaga kolmanda filmiga, siis täpselt see sama koht on seal filmis ka, kui autoga mäest alla driftivad. Väga ilusad vaated ja väga lahe elamus oli igatahes.
Aga nii, pühapäeval vastu esmaspäeva istusime siis lennukile Perthist ja lendasime Cairnsi. Ehk siis edelast kirdesse. Siin on kliima hoopis teistsugusem, sest ekvaatorile lähemal ja troopilisem. Lühidalt, talve siin ei tule. Perthis hakkas just temperatuur talutavaks muutuma ja nüüd jälle siin 30+ stabiilselt. Aga eks harjub kunagi ära. Igatahes, Cairnsist sai auto ostetud ja hakkasime neljakesi Cloncurry poole trippima. Nii umbes 1100km. Väga palju tühermaad, kängurud ja lehmad teepervel, leviaugud ja hirmus palav. Pohmakas oli ka muidugi, see ei aidanud üldse kaasa. Nii 11-12h sai sõidetud ja jõudsime õhtul umbes 9 paiku kohale ja saime siinse elukoha võtmed kätte. Kõigil on omaette selline väike cabin, kus kõik vajalik olemas. Põhimõttelist sai koheselt magama ära keeratud, aga ainult 2h sain vist öösel kokku magatud, mis andis ka terve päeva tunda tööl. Täna oli siis esimene päev kaevanduses. Suurema osa päevast läks muidugi kaevanduse reeglite ja infoga tutvumiseks, aga paar tundi sai ka tööd teha. Vasekaevandus siis täpsemalt. Tundub väga lahe koht olevat, seega eks kui rutiin sisse saab jooksutatud, siis oskan täpsemalt öelda, kuidas olukord on. Graafik on selline, et 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Vabal nädalal muidugi ei saa siin cabinis olla, sest siin inimesi pidevalt ringleb ja siis on vabu voodeid vaja, seega peab vaba nädala kuskil mujal veetma. Õnneks on linnas ka majutuskohti ja ei pea isegi kuskile kaugele siit lendama esialgu. Saab natuke raha teenida ja jalad alla ja siis hakkab vaatama, mida oma vabade nädalatega peale hakata. Brisbane pole siit väga kaugel, seega võib-olla saab siis seal ära käidud vahepeal. Või kus iganes, lennukid lendavad alati (iseasi, mis hinnaga muidugi). Vot, sellised lood siis vahepeal juhtunud. Lõpuks tööl, seega süda on rahul ja saab lõpuks seda tegema, miks siia tulime. Okei, mitte ametilt muidugi, sest tellinguid me veel tegema ei hakka, aga võib-olla tulevikus. Eks see selgub, kuhu me siit kunagi edasi liigume. Aga hetkel tundub, et on täitsa mõnus kaevandus, kus tööl olla.
Aga hetkel siis kõik. Iseenesest on kõik muu hästi ja kui midagi peaks muutuma, siis panen ka kirja selle 😊
Olge ilusad! 💛
Viimati vist olin viimast päeva 30. Nüüdseks juba peaaegu terve kuu 31 olnud. Sünnipäev oli täitsa muhe, chillisime Tui ja Axeli hoovis ning ei korraldanud mingit suurt pidu. Ülejäänud nädal sai jälle koolitustel aega veedetud ja nädalavahetusel sai käidud Sirli, Isaac'i, Tui ja Axeliga Mandurah's CrabFestil. Sõin esimest korda krabi ka, väga maitses! Lisaks oli St. Patrick's Day samal päeval, seega sai pint Guinessi joodud ja hiljem "Cards Against Humanity" mängitud. Väga huumorirohke päev oli igatahes! 😁
Peale seda oli nädal vaba, ei teinud midagi erilist. Siis jälle 2 nädalat koolitusi. Mul on nüüdseks vist juba mingi 8 erinevat kvalifikatsiooni siin. Ja nüüdseks ongi koolitustega kõik vist ja oleme juba ka teiselpool Aussiet. Enne siia lendu sai veel ka Perthis natuke ringi avastatud. Axel ja Tui viisid meid kuskile mäkke, kus sai natuke kaljuronimist harrastatud (vabastiilis ilmselgelt) ja pärast seda sõitsime sellises kohas, nagu Zig Zag. Kes on tuttav Fast & Furious saaga kolmanda filmiga, siis täpselt see sama koht on seal filmis ka, kui autoga mäest alla driftivad. Väga ilusad vaated ja väga lahe elamus oli igatahes.
Aga nii, pühapäeval vastu esmaspäeva istusime siis lennukile Perthist ja lendasime Cairnsi. Ehk siis edelast kirdesse. Siin on kliima hoopis teistsugusem, sest ekvaatorile lähemal ja troopilisem. Lühidalt, talve siin ei tule. Perthis hakkas just temperatuur talutavaks muutuma ja nüüd jälle siin 30+ stabiilselt. Aga eks harjub kunagi ära. Igatahes, Cairnsist sai auto ostetud ja hakkasime neljakesi Cloncurry poole trippima. Nii umbes 1100km. Väga palju tühermaad, kängurud ja lehmad teepervel, leviaugud ja hirmus palav. Pohmakas oli ka muidugi, see ei aidanud üldse kaasa. Nii 11-12h sai sõidetud ja jõudsime õhtul umbes 9 paiku kohale ja saime siinse elukoha võtmed kätte. Kõigil on omaette selline väike cabin, kus kõik vajalik olemas. Põhimõttelist sai koheselt magama ära keeratud, aga ainult 2h sain vist öösel kokku magatud, mis andis ka terve päeva tunda tööl. Täna oli siis esimene päev kaevanduses. Suurema osa päevast läks muidugi kaevanduse reeglite ja infoga tutvumiseks, aga paar tundi sai ka tööd teha. Vasekaevandus siis täpsemalt. Tundub väga lahe koht olevat, seega eks kui rutiin sisse saab jooksutatud, siis oskan täpsemalt öelda, kuidas olukord on. Graafik on selline, et 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Vabal nädalal muidugi ei saa siin cabinis olla, sest siin inimesi pidevalt ringleb ja siis on vabu voodeid vaja, seega peab vaba nädala kuskil mujal veetma. Õnneks on linnas ka majutuskohti ja ei pea isegi kuskile kaugele siit lendama esialgu. Saab natuke raha teenida ja jalad alla ja siis hakkab vaatama, mida oma vabade nädalatega peale hakata. Brisbane pole siit väga kaugel, seega võib-olla saab siis seal ära käidud vahepeal. Või kus iganes, lennukid lendavad alati (iseasi, mis hinnaga muidugi). Vot, sellised lood siis vahepeal juhtunud. Lõpuks tööl, seega süda on rahul ja saab lõpuks seda tegema, miks siia tulime. Okei, mitte ametilt muidugi, sest tellinguid me veel tegema ei hakka, aga võib-olla tulevikus. Eks see selgub, kuhu me siit kunagi edasi liigume. Aga hetkel tundub, et on täitsa mõnus kaevandus, kus tööl olla.
Aga hetkel siis kõik. Iseenesest on kõik muu hästi ja kui midagi peaks muutuma, siis panen ka kirja selle 😊
Olge ilusad! 💛
Saturday, March 10, 2018
Viimast päeva 30!
Oy!
Eluke siinpool on täitsa ilus. Võtan viimase nädala põgusalt kokku ja siis räägin ka natuke muud juttu, mis toimunud ja peas mõlkunud.
Tööle pole endiselt muidugi saanud, sest siin peab lihtsalt hunniku erinevaid koolitusi läbima, et kaevandusse tööle minna. Nüüdseks oleme läbinud 4 erinevat koolitust: basic scaffolding, confined spaces & gas testing, fire & emergency ja working in heights. Järgmine nädal peaks veel miski koolitus olema, aga selle kohta pole veel täpsemat infot saanud. Põhimõtteliselt oleme me praeguseks nii tellinguehitajad kui ka päästekommando. 😁 Need koolitused oleks muidu päris kena kopika maksnud, aga õnneks tööandja maksis need esialgu ise ära ja eks siis tulevikus vist arvestatakse palgast maha. Tunne on selline, et tahetakse meid kohe supervisoriteks teha, aga noh, kahtlen selles. 😁 Siiber on muidugi ees nendest koolitustest, aga bürokraatiast mööda ei saa sellel alal, seega kannatame ära ja siis lähme ränka pappi kokku kraapima kuskile 50-kraadisesse "mis-iganes-kaevandusse". Tõotab huvitavat kogemust taaskord. 😊
Nii, muud juttu ka siis natuke. Paljud on ilmselgelt arvamusel, et siin on kallis elu ja peab väga palju raha kaasa võtma ja mida kõike muud. Tegelikult, kui oskad targalt majandada ja kohe näpud püsti põlvini merre ei jookse, siis saab siin ka suhteliselt väheste vahenditega hakkama esialgu. Suitsetada on siin muidugi VÄGA kallis. Alkohol maksab natukene rohkem kui Eestis, aga seda ainult siis, kui osta väikestes kogustes. Söök on laias laastus sama ja kohati odavam isegi kui eestis. Aga kui ükskord tööle saab, siis on vahe märgatav. Majutusega on muidugi alguses kõige keerulisem, seega ideaalis soovitan kõigil tulijatel kellegi tuttava juures crashida, sest muidu lihtsalt maksaks ennast pankroti äärele. Endiselt olen ma südamest tänulik, et Sirli ja Isaac meid nii lahkelt Mandurah's vastu võtsid ja tänu neile oleme ka siinsete koolituste ajal saanud Isaaci venna juures elada! 💛 Ja loomulikult aitasid nad meid igapäeva toimetuste juures, nagu mis poest mida saab ja kuidas kõik muu siin eluks vajalik korda ajada. Kui keegi siinsetest lugejatest plaanib tulla Austraaliasse sel ajal, kui ma siin olen, siis kindlasti teen samamoodi, sest kaasmaalasi tuleb ikka aidata!
Tegelikult käisid Axel ja Tui (Isaaci vend ja tema elukaaslane) ka kahte uut maja vaatamas, aga esimene oli üldpildis ilus, aga naabriteks olid sõnaotseses mõttes crackheadid, seega see plaan läks sinnapaika. Teine maja oli asukoha ja suuruse poole pealt idekas, aga palju vajalikke asju seal polnud ning vajas üleüldiselt korrastamist, seega hetkel veel ei koli kuskile. Me ise muidugi veel ei saa eraldi elamist endale lubada, sest raha vaja ja soovitakse ka palgalehti näha ja vahel ka soovitust eelnevalt üürijalt jne jms, seega praegu on selline pisike muhe kommuunikas, aga õnneks meil suurepärane klapp, niiet veel tänavale ei tõsteta.😁
2017. aastal ütlesin enda sünnipäeval, et 2018 lähen ma Aussie. Samuti lubasin ma endale, et 31. sünnipäeval olen ma soojas ja palmi all. Teine lubadus muidugi ei täpsustanud, et kus, aga väga huvitavalt langesid need kaks plaani kokku, mille üle olen ma superõnnelik! Loomulikult ma igatsen oma nunnut, Porrut, sõpru ja perekonda ja ajavahe tõttu on natuke keeruline see suhtlemine, aga ega ma siia kauemaks kui aastaks ei jää, seega pean vastu ja naasen Eestisse õnnelikuna ja rahulolevana, sest Austraaliasse olen ma siiski aastaid tahtnud tulla! 😊
Nii. Ma nüüd naudin oma viimast päeva 30-aastasena lõõgastudes, päikesest eemale hoides (ma olen suht praekana väga lappes päevitusega, hahahaa) ja mõeldes kõigile kallimatele inimestele! Ja tõstan muidugi õlle Teie auks! 😊
Olge ilusad!💛
Eluke siinpool on täitsa ilus. Võtan viimase nädala põgusalt kokku ja siis räägin ka natuke muud juttu, mis toimunud ja peas mõlkunud.
Tööle pole endiselt muidugi saanud, sest siin peab lihtsalt hunniku erinevaid koolitusi läbima, et kaevandusse tööle minna. Nüüdseks oleme läbinud 4 erinevat koolitust: basic scaffolding, confined spaces & gas testing, fire & emergency ja working in heights. Järgmine nädal peaks veel miski koolitus olema, aga selle kohta pole veel täpsemat infot saanud. Põhimõtteliselt oleme me praeguseks nii tellinguehitajad kui ka päästekommando. 😁 Need koolitused oleks muidu päris kena kopika maksnud, aga õnneks tööandja maksis need esialgu ise ära ja eks siis tulevikus vist arvestatakse palgast maha. Tunne on selline, et tahetakse meid kohe supervisoriteks teha, aga noh, kahtlen selles. 😁 Siiber on muidugi ees nendest koolitustest, aga bürokraatiast mööda ei saa sellel alal, seega kannatame ära ja siis lähme ränka pappi kokku kraapima kuskile 50-kraadisesse "mis-iganes-kaevandusse". Tõotab huvitavat kogemust taaskord. 😊
Nii, muud juttu ka siis natuke. Paljud on ilmselgelt arvamusel, et siin on kallis elu ja peab väga palju raha kaasa võtma ja mida kõike muud. Tegelikult, kui oskad targalt majandada ja kohe näpud püsti põlvini merre ei jookse, siis saab siin ka suhteliselt väheste vahenditega hakkama esialgu. Suitsetada on siin muidugi VÄGA kallis. Alkohol maksab natukene rohkem kui Eestis, aga seda ainult siis, kui osta väikestes kogustes. Söök on laias laastus sama ja kohati odavam isegi kui eestis. Aga kui ükskord tööle saab, siis on vahe märgatav. Majutusega on muidugi alguses kõige keerulisem, seega ideaalis soovitan kõigil tulijatel kellegi tuttava juures crashida, sest muidu lihtsalt maksaks ennast pankroti äärele. Endiselt olen ma südamest tänulik, et Sirli ja Isaac meid nii lahkelt Mandurah's vastu võtsid ja tänu neile oleme ka siinsete koolituste ajal saanud Isaaci venna juures elada! 💛 Ja loomulikult aitasid nad meid igapäeva toimetuste juures, nagu mis poest mida saab ja kuidas kõik muu siin eluks vajalik korda ajada. Kui keegi siinsetest lugejatest plaanib tulla Austraaliasse sel ajal, kui ma siin olen, siis kindlasti teen samamoodi, sest kaasmaalasi tuleb ikka aidata!
Tegelikult käisid Axel ja Tui (Isaaci vend ja tema elukaaslane) ka kahte uut maja vaatamas, aga esimene oli üldpildis ilus, aga naabriteks olid sõnaotseses mõttes crackheadid, seega see plaan läks sinnapaika. Teine maja oli asukoha ja suuruse poole pealt idekas, aga palju vajalikke asju seal polnud ning vajas üleüldiselt korrastamist, seega hetkel veel ei koli kuskile. Me ise muidugi veel ei saa eraldi elamist endale lubada, sest raha vaja ja soovitakse ka palgalehti näha ja vahel ka soovitust eelnevalt üürijalt jne jms, seega praegu on selline pisike muhe kommuunikas, aga õnneks meil suurepärane klapp, niiet veel tänavale ei tõsteta.😁
2017. aastal ütlesin enda sünnipäeval, et 2018 lähen ma Aussie. Samuti lubasin ma endale, et 31. sünnipäeval olen ma soojas ja palmi all. Teine lubadus muidugi ei täpsustanud, et kus, aga väga huvitavalt langesid need kaks plaani kokku, mille üle olen ma superõnnelik! Loomulikult ma igatsen oma nunnut, Porrut, sõpru ja perekonda ja ajavahe tõttu on natuke keeruline see suhtlemine, aga ega ma siia kauemaks kui aastaks ei jää, seega pean vastu ja naasen Eestisse õnnelikuna ja rahulolevana, sest Austraaliasse olen ma siiski aastaid tahtnud tulla! 😊
Nii. Ma nüüd naudin oma viimast päeva 30-aastasena lõõgastudes, päikesest eemale hoides (ma olen suht praekana väga lappes päevitusega, hahahaa) ja mõeldes kõigile kallimatele inimestele! Ja tõstan muidugi õlle Teie auks! 😊
Olge ilusad!💛
Friday, March 2, 2018
'Stralia!
Tsiteerides kohalikke, siis "G'day, mate!"
Kes veel ei tea mingil põhjusel, siis olen Perthis, Austraalias. Tegelikult on juba aastaid olnud mõttes Austraaliasse tulla, aga nüüd eelmise aasta lõpus kuidagi asjad langesid nii, et väga lühikese ajaga sai nii töö, viisa ja lennupiletid ära orgunnitud siia ja siin me sõbraga olemegi. Esimene nädal on edukalt üle elatud. Paar esimest päeva muidugi chillisime niisama ja taastusime kahepäevasest lennureisist. Peakski vist tegelt alustama algusest, seega here goes:
Marsruut: Tallinn-Stockholm-Doha-Bali-Perth.
Esimene lend 1h ja 3h Stockis tiksumist. Olin unustanud, kui nõme Arlanda lennujaam on.
Teine lend 6h ja umbes 3h ootamist. Doha lennujaam on masssssssive. Ja ohjuuuudas, mis bling ja kui ilus. Seal võiks isegi rahulikult pikemalt tiksuda ja ringi uudistada. Tundus selline väga mugav ja mõnus koht, kus lendu oodata. Aga muidugi peaks palju raha ka olema ja eeldan, et seal alkoholiga aega parajaks teha ei saa. Aga lend Dohasse oli väga mugav. Olen erinevate lennufirmadega reisinud ja Qatar Airways on raudpolt siiamaani parim ja mugavaim. Söök oli ka täitsa okei ja isegi õlut sai tasuta. 😁
Kolmas lend 10h ja 8h ootamist. No Bali lennujaam on ikka täiesti omaette nähtus. Kui kõik need turiste ootavad ja tüütavad taksojuhid välja arvata, siis kindlasti siiani mu lemmik lennujaam. Mõnus värske õhk koguaeg, odavad söögid-joogid, mugavad lamamistoolid, kui väravatest läbi minna ükskord. Niimõnigi backpacker oli nendel toolidel madratsi ja magamiskotiga rahulikult magamas. Üllataval kombel oli lennujaama kõrval ka Circle K, aga lihtsalt pood. Balile tahan raudselt tagasi minna ükshetk ilmselgelt.😊
Viimane lend 4h. Perth. Kiire piirikontroll ja muud jutud ja olimegi edukalt Aussies! Kõik kuidagi sujus väga ladusalt ja viperusteta. Eriti kartsin, et lendude aegu muudetakse vahepeal ja et jääme äkki mingist lennust maha, aga ilmselgelt nii ei läinud.
Nõndaks. Natuke taustainfot veel varasemast ajast. Olin hea kaasmaalane ja transportisin ühed vajalikud dokumendid siia ühele teisele eestlasele. Samuti, läbi imeliste juhuste, kolis 1 mu ammune sõbranna, kes juba mitu-mitu aastat Aussies elanud, oma abikaasaga just hiljuti Western Australiasse. Dokumente vajav kaasmaalane viis meid tänutäheks autoga lennujaamast Mandurah'sse, kus sõbranna elama on asunud. Nad on muideks nüüd tervele Austraaliale ringi peale teinud ja ausalt, Mandurah on täpselt selline koht, kus lõpuks paikseks jääda minu silmis. Asub Perthist 70km lõuna poole, hästi mõnusa ja rahuliku atmosfääriga äärelinnake. 200m majast on rand, pea kõik vajalikud poed ja teenused on jalutamise kaugusel (mis muidugi austraallastele kohane pole, sest kõik kas sõidavad rattaga või autoga) ning üleüldse selline chill koht, kus pärast pikka trippimist natuke lõõgastuda ja aklimatiseeruda.😊 Veetsime seal mõnusad 4 päeva, muljetasime vahepeal toimunust, ajasime muid vajalikke asju korda ja siis pühapäeval tulime Perthi. Taaskord, läbi suurepärase õnne, elab sõbranna abikaasa vend Perthis ja ka tema oli meile nõus öömaja pakkuma, kuniks me siin oma koolitustega ühelepoole saame, mis on vajalikud, et tööle minna. Nüüdseks ongi esimene koolitus edukalt läbitud ja 2 nädalat peaks veel olema mõni ja siis ehk saab ränka Aussie pappi teenima hakata kohe. :D Vahepeal oli juba ka mõte, et läheme otse farmi ära, sest kartsime, et peame ise need koolitused kohe ära maksma (ca 1000€), aga õnneks maksab tööandja esialgu ise ja eks siis tulevikus teeb tasaarvelduse.
Nii, selline oli siis esimene nädal Austraalias. Või pigem kiire kaootiline update. Kui nüüd emotsioonidest rääkida, siis Austraalia on lihtsalt hämmastav koht! Palavusega harjub ära (mul ilmselgelt juba särk selga päevitatud), aga eestlasele on harjumatu ilmselt alguses, et inimesed on siiralt sõbralikud ja abivalmid ja väga easy-going! Samuti ma olen õnnelik, et meil kõik on niimoodi sujunud siin tänu sõpradele, sest vastasel juhul oleks me ilmselt praegu kuskil hostelis ja suhteliselt segaduses ümbritseva suhtes. 😊
Nüüd on meid ootamas pikk nädalavahetus, sest esmaspäeval on siin Labour Day, mis on püha ja teisipäevast siis uuesti koolitused. Proovin, nagu ikka, iga nädal väikese update'i teha siinsest elust ja proovin ükshetk ka mingeid pilte panna Facebooki, sest telefonist arvutisse saamine on paras nuhtlus endiselt, et blogisse lisada, millega ma ei viitsi veiderdada eriti. Aga eks näis.
Olge ilusad! 💛
Kes veel ei tea mingil põhjusel, siis olen Perthis, Austraalias. Tegelikult on juba aastaid olnud mõttes Austraaliasse tulla, aga nüüd eelmise aasta lõpus kuidagi asjad langesid nii, et väga lühikese ajaga sai nii töö, viisa ja lennupiletid ära orgunnitud siia ja siin me sõbraga olemegi. Esimene nädal on edukalt üle elatud. Paar esimest päeva muidugi chillisime niisama ja taastusime kahepäevasest lennureisist. Peakski vist tegelt alustama algusest, seega here goes:
Marsruut: Tallinn-Stockholm-Doha-Bali-Perth.
Esimene lend 1h ja 3h Stockis tiksumist. Olin unustanud, kui nõme Arlanda lennujaam on.
Teine lend 6h ja umbes 3h ootamist. Doha lennujaam on masssssssive. Ja ohjuuuudas, mis bling ja kui ilus. Seal võiks isegi rahulikult pikemalt tiksuda ja ringi uudistada. Tundus selline väga mugav ja mõnus koht, kus lendu oodata. Aga muidugi peaks palju raha ka olema ja eeldan, et seal alkoholiga aega parajaks teha ei saa. Aga lend Dohasse oli väga mugav. Olen erinevate lennufirmadega reisinud ja Qatar Airways on raudpolt siiamaani parim ja mugavaim. Söök oli ka täitsa okei ja isegi õlut sai tasuta. 😁
Kolmas lend 10h ja 8h ootamist. No Bali lennujaam on ikka täiesti omaette nähtus. Kui kõik need turiste ootavad ja tüütavad taksojuhid välja arvata, siis kindlasti siiani mu lemmik lennujaam. Mõnus värske õhk koguaeg, odavad söögid-joogid, mugavad lamamistoolid, kui väravatest läbi minna ükskord. Niimõnigi backpacker oli nendel toolidel madratsi ja magamiskotiga rahulikult magamas. Üllataval kombel oli lennujaama kõrval ka Circle K, aga lihtsalt pood. Balile tahan raudselt tagasi minna ükshetk ilmselgelt.😊
Viimane lend 4h. Perth. Kiire piirikontroll ja muud jutud ja olimegi edukalt Aussies! Kõik kuidagi sujus väga ladusalt ja viperusteta. Eriti kartsin, et lendude aegu muudetakse vahepeal ja et jääme äkki mingist lennust maha, aga ilmselgelt nii ei läinud.
Nõndaks. Natuke taustainfot veel varasemast ajast. Olin hea kaasmaalane ja transportisin ühed vajalikud dokumendid siia ühele teisele eestlasele. Samuti, läbi imeliste juhuste, kolis 1 mu ammune sõbranna, kes juba mitu-mitu aastat Aussies elanud, oma abikaasaga just hiljuti Western Australiasse. Dokumente vajav kaasmaalane viis meid tänutäheks autoga lennujaamast Mandurah'sse, kus sõbranna elama on asunud. Nad on muideks nüüd tervele Austraaliale ringi peale teinud ja ausalt, Mandurah on täpselt selline koht, kus lõpuks paikseks jääda minu silmis. Asub Perthist 70km lõuna poole, hästi mõnusa ja rahuliku atmosfääriga äärelinnake. 200m majast on rand, pea kõik vajalikud poed ja teenused on jalutamise kaugusel (mis muidugi austraallastele kohane pole, sest kõik kas sõidavad rattaga või autoga) ning üleüldse selline chill koht, kus pärast pikka trippimist natuke lõõgastuda ja aklimatiseeruda.😊 Veetsime seal mõnusad 4 päeva, muljetasime vahepeal toimunust, ajasime muid vajalikke asju korda ja siis pühapäeval tulime Perthi. Taaskord, läbi suurepärase õnne, elab sõbranna abikaasa vend Perthis ja ka tema oli meile nõus öömaja pakkuma, kuniks me siin oma koolitustega ühelepoole saame, mis on vajalikud, et tööle minna. Nüüdseks ongi esimene koolitus edukalt läbitud ja 2 nädalat peaks veel olema mõni ja siis ehk saab ränka Aussie pappi teenima hakata kohe. :D Vahepeal oli juba ka mõte, et läheme otse farmi ära, sest kartsime, et peame ise need koolitused kohe ära maksma (ca 1000€), aga õnneks maksab tööandja esialgu ise ja eks siis tulevikus teeb tasaarvelduse.
Nii, selline oli siis esimene nädal Austraalias. Või pigem kiire kaootiline update. Kui nüüd emotsioonidest rääkida, siis Austraalia on lihtsalt hämmastav koht! Palavusega harjub ära (mul ilmselgelt juba särk selga päevitatud), aga eestlasele on harjumatu ilmselt alguses, et inimesed on siiralt sõbralikud ja abivalmid ja väga easy-going! Samuti ma olen õnnelik, et meil kõik on niimoodi sujunud siin tänu sõpradele, sest vastasel juhul oleks me ilmselt praegu kuskil hostelis ja suhteliselt segaduses ümbritseva suhtes. 😊
Nüüd on meid ootamas pikk nädalavahetus, sest esmaspäeval on siin Labour Day, mis on püha ja teisipäevast siis uuesti koolitused. Proovin, nagu ikka, iga nädal väikese update'i teha siinsest elust ja proovin ükshetk ka mingeid pilte panna Facebooki, sest telefonist arvutisse saamine on paras nuhtlus endiselt, et blogisse lisada, millega ma ei viitsi veiderdada eriti. Aga eks näis.
Olge ilusad! 💛
Subscribe to:
Posts (Atom)